Page 4 - Lihula Teataja 3 ja 4
P. 4

4nr 3 (101) ja nr 4 (102) / november 2015Perekond HinsbergValli OstLugu on kirja pandud suve lõpus„...juuri peab ainult oma muld...”V. Beekmann „Sinine tulp”Läksin Hinsbergi perele külla ja sattusin Eedeni aeda. Tallinna maantee ja Pioneeri tänava vaheli- sel alal lainetas õitemeri: lilli kui palju, trompetipuud oma kõrgete tüvede ja kellukestega. Pereisa Jüri on juba väheke ärevil, kuidas need talvituma mahutada: „Jaa, oleneb talvekülmast!”Miks te oma aeda aiakonkursile ei paku?Pereema Marje näitab puuriita ja ütleb.”Tule vaata, selle pärast.” Väikesele Jürile, nagu ta lubab end kutsuda, on jäetud tema ho- bide nurk: autod, mõistagi, nii töökorras kui ka mitte töökorras. „Mul on mitmel pool vanu autosid – kokku 15. Tänaval võib sõita nelja autoga, sõiduvõimelised on veel neli, plaanis on uunikume veel ehitada. Järgmisena taastan vana Moskvich 401, see tuleb kokku komplekteerida kuuest au-tost. Olen väga tõsine uunikumide fänn. Osavõtt vanade autode ralli- dest üle Eesti – alati löön kaasa. Vanatehnika huvitab mind väga. Selle pisiku sain oma emapoolselt onult. Kõik valminud masinad on nagu oma lapsed, kõvasti selle- ga vaeva nähtud. Aga noh, minu pensionifond,” mainib pere pesa- muna.„Ega me siis teiste jaoks siin oma aiailu tee, ikka perele, iseendile,” toonitavad Marje-Jüri, kes abielus juba 45 aastat ja kolm poega ellu saatnud. Siim ja Uku oma perega elavad kaugemal, aga leiavad ikka aega Lihulasse tulla. Perepoeg Jüri on oma vanemate eeskujul juured Lihulasse välja sirutanud: „Tallinnas Tehnikakõrgkoolis õp- pides ja hiljem Tallinnas tööl olles ei meeldinud mulle kuidagi linnaelu, ikka tahtsin siia. Nüüd töötan Pärnus ja iga päev sõidan edasi-tagasi, ikka siia.”Teete enda jaoks, aga miks te nii palju teistele inimestele panustate?„Aina kodus istuda ma ei taha, tahan teha ja lasta teistel teha, kuni tahavad, teeme,” paneb Mar - je oma siinsed pereliikmed ühe mütsi alla. Marje jõudis kunagi Li- hulasse Järva-Jaanist. Juba oma kooliajal oli rahvatantsija. Siin-mail hakkas aegapidi tantsujuhi- na tegutsema. Algul kooliõpilased, nüüd naisrühm „Tantsulust 60+”. Igal kolmapäeval tuleb 12 naist kultuurimajja tantsima: „Ega ma tantsujuhiks õppinud ole, kõik teadmised on tulnud praktikaga. Kui mõne sammu ettenäitamisega jänni jään, saame üheskoos ikka selgeks. Oleme nii töökad ja lust- likud, et osaleme maakonna tant- supidudel ja muudel üritustel nii siin kui ka Tallinnas.”Veel on Marje oma käe andnud Lihula Lilltikandi Seltsile. Käis kaaslastega mööda Lõuna-Lääne- maad hindamatuid tikitud tekke pildistamas. Fotodest sai album, mis vist meie kõigi kodudes. „Mul on tumepunane tekiriie, mille vanaema minu jaoks kudus, ja sellel talvel on mul püha kohus tekk valmis tikkida, üks nurk on juba valmis,” avaldab naine oma plaani.„Jüri on meil väga abivalmis ini- mene. Kes abi tuleb küsima, on ta kohe kohal,” kiidab Marje oma kaasat. „Tal on autos alati tööva- hendid võtta.” Jüri, Varbla mees, ainult muheleb selle peale: „Miks ma ei või aidata, kui oskan!” Tema on koguja. Lääne Elud kõik alles hoitud, kunagine Lõunaläänlane- gi pöögingul kapis. Jüri ütleb, et kõike on vaja säilitada. Just aja- loolist. Tihti lehitseb ta vanu aja- lehti, tuletab meelde kolhoosiaega, viisaastakuid, poliitikat jne. Kui kellelgi mingi aja kohta teavet vaja saada, siis Jüri kapist pööningul leiab. Jüri on tegus abiline kodu- loomuuseumis ja tolle juhataja Maarja Jõevee abimees haamri ja naelaga. Vana-Läänemaa Ajaloo Seltsi liikmena rändab Jüri oma kaaslastega ajaloolistes paikades, ühel aastal Eestis, järgmisel jälle piiri taga, lööb tegemistes kaasa. Tänuväärse tööna on ta olnud osaline oma ema-isa suguvõsa uurimisel, mida alustas juba eel- mise sajandi seitsmekümnendate lõpul.Oma hobiks ja harrastuseks peab Jüri ikkagi veel bridzimängu. Kui sõidud Haapsallu lõppesid, võttis


































































































   2   3   4   5   6